Eesti – mu arm. Reisikiri Tallinnast ja Tartust 1967. Lähen oma vanasse...

Lähen oma vanasse sauna – Pargi sauna. See on seestpoolt ümber ehitatud. Kassa on allkorral uus, samuti on uus kassaproua: „Te võite ise sealt lugeda, mis päeval saun on avatud.“ Vasemalt tulevad välja õhetavate põskedega puhtad noored naised, paremalt läheb trepp üles meeste osakonda. Uudisena leidub eesruumis kauplus-kiosk seepide, parfüümide, iludusvahendite ja matšalkadega. Riietusruumis on kapid endises stiilis. Silt seinal: „Piletid saunaviha saamiseks ja käterätiku kasutamiseks müüakse kassast. Hoiule andmata raha ja väärtasjade eest sauna administratsioon ei vastuta. Sauna ruumides pesu pesemine ja riietusruumis jalgade loputamine on keelatud. Sauna ruumides ei suitsetata.“

Pesuruum on lihtne ja puhas. Lavaruum on suur. Leili viskamine ei toimu enam kapaga, vaid see on mehhaniseeritud. Tõmban ettevaatlikult lava serval olevast kangist ja paar aurupilvekest purskab keriselt. Mu lavakaaslased pahvatavad naerma. Kang tõmmatakse täie jõuga alla ja õudse mühinaga täidab tulikuum leil kogu ümbruse ning vihtuvad seltsimehed mattuvad auruhämusse.
Teosest
lk 81–82