Eesti – mu arm. Reisikiri Tallinnast ja Tartust 1967. Külastame koos vennaga...

Külastame koos vennaga uut „Vanemuist“, mis peab valmina sügiseks. Meid võtab vastu lavastaja ja direktor Kaarel Ird, väga impulsiivne ja energiline mees. Teatrist on valmis ja kasutusel direktsiooniruumid ja harjutussaalid näitlejaile. Treppidest alla ja üles, tellingute alt läbi tuleme lavale, mis on täis nii rippuvaid kui horisontaalpinnas liikuvaid masinavärke ja tõstukeid. Kogu lavaseade on mehhaniseeritud ja varustatud uusima tehnikaga, tellitud Ida-Saksast. Eeskujuks ei olevat aga mitte mõni sealne teater, vaid „Vanemuine“ on planeeritud oma arhitektide kollektiivi poolt. Teatrisaalist on juba lõplikult valmis roosakashallid seinad ja kaarjas lagi peidetud valguskehadega. Põrandate ja treppide ehitamine on käsil, töölisi on ametis palju, nii venelasi kui eestlasi. Nende ja direktori vahel vahetatakse lõbusaid tervitusi. Uue teatri sissekäik saab olema hoone Emajõe-poolses küljes, kuhu on ehitatud laiad trepid. Siia tuleb ka jalutussaal ja puhvet. Kontsertsaal tuleb Vanemuise (endise Aia) tänava poolsesse ossa. Pärast tunniajast ringkäiku on üldmulje nähtust väga positiivne. Pole kahtlust, et valmiv teatrihoone saab olema ilus ja omama suurt tähtsust nii Tartu kui kogu Eesti kultuurielule.
Teosest