Vabariigiaegne Tartu oli juba nagu ilu-Ateena. Palju kauneid poode, apteeke, kust saab elavhõbedasalvi, lõngaõli, raadioid, Melange’i kohvi. Beni pesemisvahendeid. Odori uudislõhnade pood pakub laias valikus perfüüme: Juno Pikant, lummav Soir de Paris, Coty lõhnasid, mille peent aroomi ei anna veneaegsete odekolonnide Natašade ja Krasnaja Moskvadega võrreldagi. Yardley, Dans la Nuit, Cascade – nagu luuletused. Kütkestav Crepe de Chine, Cyclon, Casanova... õrn... meeldiv... õrn... Linn lausa lõhnas. Ja et neist lõhnadest Taru linna naistele veel väheks jäi, olid ka (lisaks Milvi kreemile) saadaval proviisor Julius Lille ja Ephagi tooted.
Rüütli tänavas on Joh. Alti kullassepaäri, Haupti käekotid daamidele, Himmelhochi kaelaehted. Kaubahoovis, mille venelased sõja ajal puruks pommitasid, on vendade Leppade moe- ja pesuäri, pakutakse Libelle siid-cotton sukkasid, veel paremaid Gloria sukkasid ning Monopoli hambaseepi (lisaks Chlorodonti hambapulbritele), õmblejate tehtud taftist kleite, Federkingi ja Veronika seebisarja (mitte enam hammastele) ning kirjut Inglise markiset ja grenadine riiet Jänese suurärist. Lisaks on saadaval tikitud klaasbatistist pruutkleite, väga õrnad ja ilusad. Kui need riided kõik ära kantud on, pakub ajalehereklaam, et daamide plekkunud ja higistunud rõivaid saab pesta Suurturg 1.
