Ühiselamus häiris mind kõige rohkem köögis valitsev räpasus. Prügikastid olid alati toidujäätmeid kuhjaga täis, pliitidel oli mitu kihti mustaks kõrbenud toiduvalmistamisjälgi. Mõned köögi seinakapid, mis olid mõeldud tudengite toiduainete hoidmiseks, olid vägevate tabalukkudega suletud, samas kõrval aga olid mõnede kappide uksed lihtsalt jõuga lahti murtud. Iga eksamisessiooni ajal alustasin ma sellest, et püüdsin luua korda köögis ja selle korruse koridoris, kus ma parajasti elasin. Ma noomisin nooremaid üliõpilasi, kes iga eksamit tähistasid joomingutega, mis kestsid kaugelt üle südaöö; kogu korrus värises ja rappus nende pidutsemisest. Ma tegin oma märkusi pidevalt ja kartmatult, kuid jäin mõistlikkuse piiridesse; tüli ma ei provotseerinud.
/---/
Õhtul tulin raamatukogust ühiselamusse tagasi. Hämara fuajee nurgas märkasin paari puruks löödud tooli, samas põrandal hunnikut suitsukonisid ja paari purunenud aknaruutu. Fuajee teises nurgas suure tünni sees seisnud palm oli välja tõmmatud ja vedeles külili põrandal.
Siin olid lõbutsenud barbarid. Ma olin näinud neid, kahte noormeest ja kahte neidu, juba enne raamatukokku minekut. Ilmselt suurenes seltskond pärastlõunal veelgi, kui järjest rohkem oli neid, kes olid oma eksami juba sooritanud. Nii avaldasid nad viimast korda austust oma ühiselamule, mis oli neile viis aastat peavarju pakkunud. Kui ma palmist möödusin, tundsin äkki teravat valu vasakul pool rinnas. Need õigusteaduskonna lõpetajad olid kõik eestlased. Ma ei usu, et neljakümne aasta eest oleks olnud võimalik sellist pilti näha.
Asukoht teoses
lk 488–489
