Taevas ja maa. Kodulinnaks saanud Tartus...

Kodulinnaks saanud Tartus teevad poisid mulle ja mu klassiõele Kajale mõnusa ringkäigu niihästi ülikooli hoonetes kui ka mujal linnas. Tähtverre, Maarjamõisa, teisele poole Emajõge ega mujale äärelinna me ei jõua, käime paikades, mis teevad Tartust meie jaoks Tartu – Toomemäel ning ülikooli peahoones ja selle ümbruses. Nii jääb mulje, et Tartu on väike, kõik on siin käe-jala juures ja vanemaid inimesi peaaegu pole – kõik, kes vastu tulevad, on noored. Veel ei mõtle ma Tartust kui linnast, mis saab mu lähemate aastate koduks. Olen siin lihtsalt harras uudistaja, väiksusest hoolimata tundub see linn mulle liiga auväärne, et suudaksin siin ennast ette kujutada. Ma ei aima Toomemäest ontlikult treppi mööda alla astudes, et juba järgmisel talvel lasen hommikuti samast nõlvast kibekiiret liugu, sest sealtkaudu tulen vanast Tiigi intrist ülikooli peahoonesse ja kipun päeva esimesse loengusse alati hiljaks jääma.

Tol märtsiõhtul käime peahoones kella all ja ma saan aimu, et väljendil „Kohtume kella all!“ on legendaarne tähendus. Aulasse me kahjuks ei pääse, sest paar aastat tagasi tulekahjus kannatada saanud peahoone aulas käib remont, mis valmib sama, 1967. aasta sügise avaaktuseks. Mõnigi peahoone ümbruses asuv asutus, mida ma tollel märtsiõhtul tähelegi ei pane, on mulle tudengiaastail proosaliselt oluline – näiteks piimabaar raekoja külje all, kust hommikuti ostan rasvapirukaid, 11 kopikat tükk...
Teosest
lk 213