Seesama jõgi. Viimased Tartu päevad...

Viimased Tartu päevad läksid kiiresti. Ilmad olid ikka palavad, õuedes hakkasid haisema prügikastid ja akendest tükkisid sisse suured porikärbsed. Tartu oli äkitselt muutunud unisemaks ja räpasemaks, ei olnud enam ülikoolilinn, vaid väike provintsilinn, mille ääremaal oli suur sõjaväelennuväli ja kust voolas läbi räpane madal jõeke, mille ääres kannatlikult istusid üksikud vanad kalamehed. Kui ta oli koolipoiss, oli Emajões veel palju kala. Kevadel olid jõeperved kalastajaid täis ja igaühele jätkus midagi. Ka tema oli paar korda sääl käinud ja kotikeses paar viidikat ja äslikut koju toonud. Aga kassi neil ei olnud ja panni pääle panekuks olid kalad liiga pisikesed ja neid oli liiga vähe. Päälegi ei armastanud ta ise kala süüa. Nii hakkas tal lõpuks kaladest kahju ja ta ei püüdnud neid enam. Midagi aga jäi sellest hinge kripeldama ja tuletas end meelde, kui ta jõe ääres seistes nägi, kuidas mõni paadis konutav vanamees tõmbas välja suure säina. See oli aga vanasti, Stalini ajal, kui kaladel oli parem elu kui inimestel. Pärast tuli aga maaparandus, harujõgesid puhastati ja õgvendati, tehased lasid oma heitveed Emajõkke. Kalu jäi vähemaks ja kalamehedki surid vähehaaval välja.

Ta ei olnud kunagi osanud kujutleda, et peaks veetma suve linnas, madalaks kuivanud jõe ääres, tolmustel tänavatel, kus asfalt kippus palavaga kingataldade külge jääma.
Teosest
lk 108