Nemad kuulusid juba aega, kus varemed olid maatasa tehtud, Emajõgi ei tõusnud enam nii kõrgele üle kallaste, et Supilinnas Marja tänava otsas sai paadiga sõita; turuhoone juures ei purustatud enam lõhkeainega jääpanku, et need puusilda minema ei viiks; elekter ei läinud enam ära; kinos ei jooksnud enam „Tarzan“ ja „Transvaal tules“ segiläbi „Kubani kasakate“ ja „Stalingradi lahinguga“; Kivisilla kivid olid tänavatelt ära koristatud, kõige ilusamad pliiatsid vanaisa kastist ära müüdud või minul ära kulutatud – ühesõnaga kõik kõige ilusam ja huvitavam oli möödas ja elu pöördunud sõjajärgse ülesehitus- ja lammutustöö romantikast realistlikumatele rööbastele.
Asukoht teoses
lk 92
lk 86
