Emajõgi. Inimesi liikus rohkesti...

Inimesi liikus rohkesti tänavail. Öö oli leebe. Näis, nagu oleks suur osa linnarahvast kuhugi minemas või kustki tulemas. Kõnehääled, üksikud hüüded ja laulukatkendid, aeg-ajalt hobusekapjade meloodiline plagin, kummirehvide nahin, autode vurin, siin-seal mõni signaal – kõik segunes üheksainsaks öise linna muusikaks, mida nii palju kordi olin nautinud ja mis nüüdki järjest rohkem kõrvale tõrjus kõige muu.
/---/
Jõudsime raekoja ette.
„Kuhu, noored sõbrad?” küsis Justus.
Ilma et keegi oleks vastanud, hakkasime Kivisilla poole minema. Enne silda pöördusime vasakule. Õigus, seal on ju „Sinimandria” – kuhu mujale me oleksimegi läinud!
/---/
Lai trepp, punane vaip, seintes pisitillukesed tulukesed nagu helmete rida. Ülal suur saal tihedalt laudu täis, nende ümber rahvast nagu murdu, mitte kuski vaba lauda, mitte tühja istekohtagi. Madalal poodiumil mängib väike orkester, kuulen aga ainult teravaid klaverilööke, muu sulab jutusumina sisse. Keskel on tühi tantsupõrand, kus keegi ei tantsi. Põrand läigib nagu jää. – Või pole see üldsegi täna tantsuks mõeldud?

„Lähme ülemisse, sinisesse saali,” tõmbab Justus mind käisest. „Siin harilikkude surelikkude killas pole meil enam ruumi.”
„Sinisesse, sinisesse,” kordab Oona. „Igatahes sinisesse „Sinimandriasse”.”

Tõuseme jälle trepist üles. Seekord on vaip jalgade all sinine, tulukeste read seintes on sinised ning tinedamad.

– Ülemist saali pole ju üldse olemas, ärkab mul meelde. Ma vähemalt ei ole seal iial käinud.

Asukoht teoses
lk 139–141