Juba Aia tänavalt üle sõites nägin, et saksa teater on praegu veel terve, tähendab, üks teatrihoone on siiski olemas. „Vanemuine“ aga on täiesti maha põlenud. Püüdsin minna ka varemetesse, kuid tuhk oli veel nii kuum, et sisse ei pääsenud. Majad, mis enne teatrihoonet jõe poolt varjasid, on samuti kõik maha põlenud või purustatud, ja teatri tühjakspõlenud müürid kõrguvad lagedal künkal üle rusude nagu akropoli varemed. Nad on vaieldamatult praegu Tartu linnas kõige imposantsemad, kuid ikkagi ainult varemed. /---/
Viibisin täna mitu ja mitu tundi „Vanemuise“ varemetes. Vana saali rohelised välisuksed on praegu ilusasti ees ja isegi kõik klaasid on terved. Puutumata on ka teatrisaali uksed, mille ette nagu kaitseks on tehtud tugev poole meetri paksune telliskivimüür, nähtavasti selleks, et maja ees lõhkevate pommide killud ei lendaks läbi laiade uste otse publiku riietusruumi. Ka alumine fuajee on täiesti terve, riidenagidki kõik oma paigal, et hakka või kohe praegu külastajaid vastu võtma. Maja on süttinud ilmselt ülevalt ja tuli on allapoole levides lõpuks viimasele trepivahele ise pidama jäänud. Isegi peeglid publiku riietusruumi seintel on veel kõik terved. /---/ Kuid peale /---/ ühe trepikoja ja uue teatrisaali riidehoiuruumi ei ole keldritest kõrgemal enam midagi tervet. Lavast, mis oli Baltimaade üks suuremaid ja tehniliselt kõige moodsam, on nüüd järele jäänud ainult lavatorni pragunenud müürid ja tohutu tuhatpidi keerdutõmbunud rauapundar lavatorni põhjas. Seal on nüüd hunnikus koos – pöördlava, raudeesriie, tõmbikute metallosad, rattad – ja üle kõige 25 meetri kõrguselt nöörpööningult allalangenud kandefermid. Kogu see raud ja teras on tulest nagu valust kõveraks moondunud ja puntrasse põimunud. /---/ Keset lavaalust keldrit nägin mitme autokoorma suurust tuhaladet. See oli siia varju toodud „Vanemuise“ noodikogu. Noodid ei olnud leegiga põlenud, vaid lihtsalt pikkamööda ja vaikselt tuhaks hõõgunud. Keegi ei olnud veel seda tuhaladet puudutanud ja põlenud noodid seisid leht lehe kõrval täies suuruses ja pikkuses. Tuhalt võis lugeda isegi teoste nimesid ja näha noodimärke. Kui ma aga – lootuses leida kas või kõige alt vastu põrandat olevast kihist üht tervet või poolpõlenud noodilehte – seda tuhaladet puudutasin, vajus kogu virn mu silmade all kokku ja oligi tast järele jäänud samasugune hall tuhk, mida oli külluses teistes Tartu tuleasemetes. Ja nii häviski seal Eesti kõige suurem sümfoonilise muusika kogu, milles olid kõik Beethoveni ja Tšaikovski sümfooniad ja kontserdid, kõik tähtsamad oratooriumid. /---/
Teatrisaali Emajõe-poolse ülemise jalutussaali laes on mürsu või Emajõe poolt tulnud lennukipommi auk. Katust ja teise korruse lage läbi lüües on pomm lõhkenud alumises jalutusruumis. Treppidel aga leidsin mingeid õhukesi kollaseid rõngaid. Pistsin paar tükki tasku ja küsisin pärast sõjaväelastelt, mis need on. Öeldi, et niisugused rõngad on sakslaste süütepommides. Kui ühele neist tiku juurde pistsin, pahvatas see kangesti heleda leegiga põlema. Küllap vist mõnest sellisest pommist see tuli algas. Kaks päeva pärast seda, kui sakslased olid juba Emajõe taga ja linnast välja löödud.
Asukoht teoses
lk 114–118
