Juri Lotmanist – alt üles. Kui ma esimest...

Kui ma esimest korda Tartusse sõitsin, elasid Lotmanid kahe päris väikese poisiga (Miša ja Grišaga) veel Lootuse tänaval poolpimedas esimese korruse korteris. Griša oli siis seitsmekuune, väga nõrgake. Peagi jooksid vanemad loengusse ja Zara heitis mulle käigupealt: „Keeda talle mannaputru“ – kuid mina ei leidnud kodunt ei mannat ega piima ning seisin kaua poes, julgemata vene keeles mannat küsida. Olme oli neil alati keeruline, kuid eriti Tartu elu varasematel aastatel: enne palgapäeva viidi ära kõik pudelid ja purgid, artikleid kirjutati uskumatutes tingimustes – Zara kirjutas paku otsas, laua serval, sageli unustades, et köögis kõrbeb kohe-kohe järjekordne kastrul põhja. Juri töötas öösiti (harjumus öösel töötada säilis tal kogu elu), kuid see ei tähendanud kaugeltki, et tal oleks päeval olnud aega väljamagamiseks.
Teosest