Tähelend. Kui koorid juunikuul...

Kui koorid juunikuul 1869 viimaks Tartu kogunevad, et esiteks pidulikul jumalateenistusel Toome varemete lähedal lageda taeva all ühineda, on neid ennekuulmatu arv, nelikümmend meeskoori ja peaaegu kaheksasada lauljat.
/---/
Kui 762 häält ühtlasi isamaalisi helisid majesteetlikuna, valdavana koorina kuulda laskis tuhandete arvusele koosolejate hulgale, sündis otsekui ime: nii nad ise kui kuulajad tunnevad enese äkki ühest rahvast olevat, lahutamata ühte kuuluvat, omakord rahvus rahvuste hulgas olevat, kel on õigus oma isiklikuks eluks ja ikka kasvavaks hariduseks. See teadvus näib kõigile nii äkki tulevat, nii taevast langedes, et nad ise sellest ehmatavad; nad vaatavad imestades eneste ümber, et sama imetlust teistegi silmis näha, ja rõõmus vaimustus valdab nad, võidukas, üksmeelne joovastus. Nad tulevad ikka uuesti ja uuesti kokku laulma, nad laulavad kolm päeva hommikust õhtuni, ja rõõmus teadvus ei kao neist ja nende kuulajaist. Kui nad kolmanda päeva õhtul lõpp-piduks ühinevad, on nad kõik nagu vennad, tuttavad tundmatudki, nad teavad ainult selleks lahkuvat, et uut rõõmulist sõnumit üle kogu maa kanda.

Teosest
lk 92–93