V. Pärtelpoeg oli tuntud hilissügiseste ja talviste söögiseente austaja, erilist huvi pakkus talle hea talvine söögiseen sametkõrges. Meelde on jäänud üks tema kummalisi ettevõtmisi seoses selle seenega. Tol ajal oli sametkõrges tavaline novembri-detsembri söögiseen Tartus Toomemäel, kus ta kasvas elusatel lehtpuudel vanades kõdunenud oksaaukudes tihti isegi kuni 10 m kõrgusel. Neid puid ja vastavaid seeni oli rohkesti Toomel vana anatoomikumi ees pargis. Kuna seened kasvasid maapinnalt kõrgel, varus Pärtelpoeg endale pika varrega reha ja käis neid puutüvedelt sellega maha roobitsemas, et endale panni peale panna. Tihti oli see üritus omapäraseks vaatemänguks Toomel jalutajatele ja juhuslikele möödujatele.