Teelahkmel. Viil pani mütsi...

Viil pani mütsi pähe, kobades seda enne sõrmedega seestpoolt, nagu loendaks ta, kas kõik värvitekli põhja torgitud augud on alles.

Need polnud mingid lihtsad augud. Need torgiti sinna pidulikult rapiiri abil mõne tähtsa sündmuse või vägiteo puhul. Üks säärane auk oli saadud selle eest, et mütsiomanik Gustav Adolfi raidkujule hapukurgi suhu toppis, teine selle eest, et ta Barclay de Tolly pealaele kükitas, kolmas, et ta pimedal ööl ühe tähtsa isiku ukseava telliskividega kinni müüris, nii et see oma majja enam sisse ei osanud minna… Kõik ülejäänudki augukesed olid samuti auga välja teenitud. Kord kõmulises kakluses pealejäämise eest, kord selle eest, et ta võmmile kõmmu kuklasse andis ja ise plagama pääses. Viil oli oma poiste seas vaieldamatu autoriteet.

Juba tema isa oli sama korporatsiooni burš-vilistlane; korporatsiooni müts ja trikoloori ribad sinise, rohelise ning kullaga rippusid ta kabineti seinal aukohal. Hiljuti oli aga isa mütsiga juhtunud õnnetus. Majja tuli uus teenija, maalaps, kes mõne päeva pärast nõelus mütsi põhja torgitud augud kinni, kartes, et härrale ilmselt nii kallis mälestusese on kogemata katki läinud ja lagunemas…Teenija vallandati, aga blamaaž jäi – müts oli ikkagi ära teotatud.

„Rebane, tuld!“ käsutas Viil.

Mustas teklis noorliige ruttas talle paberossi süütama. See oli kahvatu mossis näoga poisivibalik, kellele rebasepõlv oli nähtavasti vastumeelne. Jah, küllap teistelegi tundus buršide teenimine raske, kuid neile öeldi, et see on sparta kasvatus ja nii peabki olema. Küll nad ükskord oma värvid kätte saavad ja hakkavad ise samuti rebaseid kamandama.

Asukoht teoses
lk 134