Siit oli kiviviske maa Kroonuaia tänavani, mille nurgal ühes aias pidi Endeli sõnade järgi leiduma vana vallikraavi viimane jäänus – tiigikene. „See oli kunagi piiskopi kalatiik,“ jutustas ta. „Ja siinsamas asus maja, mis oli vanapiigade kloostriks. Selle kloostri pärast oli palju tüli Tartu raehärrade ja aadelkonna vahel. Sest piigad, keda nende vennad olid kloostrisse sulgenud selleks, et üle võtta nende pärandusosa, hakkasid linnakodanikega abielusid sõlmima. Nad tulid kloostrist välja ning nõudsid oma kaasavara. Rüütlite maapäev tõstis isegi süüdistuse nende abielude pärast. Aga raehärrad ei andnud alla: valvake ise oma neitsite järele, mis see meie asi on, vastasid nad.“
/---/
Magasini tänaval vaatsid nad tükikest vana linnamüüri ja läksid siis Jaani kiriku juurde.
„Kirik, nagu teate, on ehitatud neljateistkümnendal sajandil,“ rääkis Endel. „Aga kujutlege linna ja kogu tolleaegset elu.“ Ta püüdis seda kirjeldada, kuid see ei õnnestunud tal nii hästi nagu nunnakloostri juures. Nad vaatlesid kiriku portaali ja seinatühemeis asetsevaid terrakotakujukesi, mis olid nii liigutavad oma paksude jalgade ja lapsenägudega. Kõike seda olid nad ennegi näinud. See punasest kivist, gooti stiilis ehitus oma pika musta torniga oli Irmale juba algusest saadik tundunud vana tuttavana. Hakid tornis käratsesid nagu maakirikuiski ja orel üürgas kõrvulukustavalt.
Asukoht teoses
lk 111
