Vana kaardivägi. Madal võlvialune oli...

Madal võlvialune oli tulvil täis mitmesugustesse rahvakihtidesse kuuluvaid inimesi, mehi ning naisi, üsna noori tüdrukuid ja nende elumehelikke kavalere, poisikeslikke, läikivaks õlitatud peadega. Advokaadid olid koondunud puhveti ette, salk vanu kohtunikke istus uulitsapoolse seina veeres. Arstid, üliõpilased, naiskorporandid värvimütsikestes, kirjanikud, mõni maalikunstnik, paar professorit, sõjaväelasi. Kuum ruum sumises nagu mesilastaru enne pereheitmist, sest kõigis laudades räägiti käratsevate häältega, ja kolmeliikmeline orkester materdas kogu aeg kõrvu, piinates, hirmsat vaeva valmistades. Nagu uimastavalt vastu pead põrkavad kummipallid lendasid helid massiivsete laekaarte vahel edasi-tagasi, muutusid kuidagi umbseks, kaotasid ulatuse, näisid puhuti roomavat mööda põrandat. Ja kui Joel Neegos hetkeks terasemalt kuulama jäi – tema tavaline harjumus kohvikusse või kõrtsi astumise silmapilgul, – võis kuulda selgesti üle muu lärmi kostuvat lakkamatut klõbinat, just nagu taoks keegi vastamisi kuivanud sõrmeluid: doominokivid, mida löödi mänguhoos vastu lauaklaase.
Teosest
lk 174–175