Viimased linnamajad jäid seljataha ja nüüd laius neist paremal avar luht, tumeroheline, kuid mitte enam värske. Vastaskallas kubises suplejatest. Siledate kummimütsikestega kaetud naisepead hõljusid lainetes üles-alla, oma vägevusega edvistavate meeste laiad õlad vilksatasid läbi purustatud veepinna. Alasti lapsed kilkasid ja tundsid rõõmu päikesest ning õhurohkusest, mis tegi nad joobnuks.
Asukoht teoses
lk 171
