Uus inimene. Siimon üüris kabiini...

Siimon üüris kabiini, rõivastus lahti ja puges trikoosse. Läbi õhukese laudseina kostis mitmesuguseid häälitsusi – tasast kõnekõminat, kilkeid, jämedahäälset naeru, mis tuli nagu sügavalt sooja maa alt. Ta külg valutas, ta mõtles jälle, et ta ei jää siia kuigi kauaks ja lahkub juba varsti. Kui ta ukse lukku keeras ja kitsale rõdule astus, vaatas ta teraselt ringi, ei märganud aga sõpra kuskil ja läks trepist alla, otse kuuma liiva sisse, mis hakkas kohe nahka ärritama.

Siin oli veelgi umbsem kui äsja linnatänavatel. Poolringina asetseva supelhoone tagakülg takistas õhu liikumist. Kogu maailmale olnuks nagu paks kaas peale vajutatud. Väike plats oli tihedasti täis kiilutud poolpaljaid kehi – pruunilt läikivaid jäsemeid, mis meenutasid pronksi. Vesi kihises tõusvatest ja taas vajuvatest peadest, edasiviskuvatest kätest, nagu läbi rohekastuhmi klaasi viirastuvatest õlgadest, reitest, labajalgadest ja tuharatest. Salk lapsi rinnutas kaitsepalkides, mille õõtsumises peitus samuti rohkesti siin kõikjal valitsevat raugust ning laiskust.
Teosest
lk 178–179