Kolm aumeest. Linn, lamades tulisilmsena...

Linn, lamades tulisilmsena nende jalge ees, oli aastate jooksul siin-seal juba kingukülgedele roninud. Ta ümises vaikselt ja meenutas liigsöömisest laiska elajat. Novembriõhtu nõgine pimedus oli täis külma kirdetuult; kuivanud vahtralehed lendasid kahinal üle jalgtee. Maa ümberringi oli kõva ning kumises nagu vana vask.