Hilinenud söömaaeg. Oli ilus hommik...

Oli ilus hommik, – jah, tõepoolest, kas see kõik, mida ta täna nägi, polnud lausa nagu ime! Öösel linnas luusinud öökülm oli maa kõvaks kahutanud ja see kõmises iga sammu all kuidagi tumedalt, ometi aga ka kuidagi lõbusalt-meeldivalt; päikesepoolsel nõlvakuküljel olid esimesed rohulibled oma õrnad ladvad mullast välja pistnud ja hakkasid juba haljust rajama; puud seisid küll veel paljastena, taevas iidse Toomemäe kohal aga meenutas oma sügava sinaga mitte ainult edenevat kevadet, vaid juba lähenevat suvegi. Inimesed tõttasid, olid kõik kuidagi rõõmsalt elevil, vestlesid valjude häältega. Igaühel neist oli näol mingi suur mõte, ja see ning teine riivas teda oma kärsitus tõttamishoos, ja talle naeratati, ja ta naeratas samuti. Ja ta märkas, et ta käis nüüd imelikult kiiresti-kärmesti, jah, kas ta ei vehkinud paaril korral isegi kepiga, ja kas ta uhiuued, alles mõni päev tagasi ostetud poolsaapad polnud ehk siiski veidi liiga suures vastuolus tema rohkete eluaastatega...? Ilm tõmbus järsku tuuliseks, puude lehitute latvade ümber hakkas kohisema ning vilistama. Aga päikest oleks nagu veelgi juurde tulnud, - päikest lausa voolas juba, päikest olid täis majade rasked kiviseinad, päikest peegeldus laiali heledatelt plekk-katustelt, päike hüples ning mängis nendesamade raagus puude latvade sees, mille ümber tuul praegu aina vilistas, aina kohises. „Päike, päike, armas, hea soojendav päike...” kordas ta sosinal, pisut nukraks muutudes.
Teosest