Harbini ööliblikad. Ta hiilis üle...

Ta hiilis üle silla, hoides kaabust kinni (kord viis tuul minema), ja vandus läbi kokkupigistatud huulte, kirus maapõhja ennast ja kogu maailma. /---/ Piki jõge, külmetades tuule käes. /---/ Suudlesid remmelgate all, ikka istus keegi pinkidel, piidles pingsalt – minu languse tunnistajad. Krae üles tõstetud, selg kühmus. Hall skväär, langenud lehed. Jalge all läga. Talvel ei pääse läbi: vööst saati lumi või puha lopp. Vandus ja läks ringi. Nõtku vajunud silla juures läpastanud puulobudikud, haukumine ja kitsede mökitamine, kirbe hais. Kord astus väravas lompi ja taipas, et see polnud mitte lihtsalt pori, vaid veri, see voolas aia alt, lomp osutus veristatud looma vereks... sellest tuligi hais... ja läpp... ja rotid... Õigeusu kiriku juures looberdas alati keegi, kerjas ja lõi risti ette.
Asukoht teoses
lk 307–308