Nad elasid Revelskaja tänaval mansardiga kivimaja teisel korrusel. Ümbruskonnas oli palju koeri, kes sõelusid tühermaal või kihutasid karjakaupa sillutamata tänavail, mõnikord lippasid mööda rotikarjad, hüpates aia tagant välja, silkasid jalgade vahelt läbi. Zassekinite maja oli seal ainus kivihoone (arvestamata tellistest kirikut), akendega psühhiaatriaravila poole – sünge kandilise ehitise, kust õhkus sisemist allasurutust, kooruvate seinte, roostetavate trellide ja rohekaks tõmbunud aknaplekiga. Naaldudes põsega vastu klaasi, istusid akende taga haiged, näitasid keelt, uuristasid nina; tavaliselt paljaks aetud peadega, kontkõhnad või kohutavalt pundunud, vahtisid trööstitul pilgul tänavale. Vaadata polnud seal midagi, kuid hullumeelseid tõmbas ikka akende ligi.
Asukoht teoses
lk 224
