Viis minutit porist teed läbi luitundvärviliste paneelmajade labürindi ja mu ümber on Anne turg, täis Soome pesupulbrit ja India suitse ja Malaisia dresse ja Türgi teksasid ja nahktagisid. Ja lörtsise löga keskel tammuvaid jopesid, kingi ja talitosse. Kas keegi idioot käib veel üldse poest ka midagi ostmas? Ma ei liigu lõhna järgi, ma liigun kuulmise järgi.
Null-kaheksa kapotil on vaip ja selle peal Sharpi dubla, milles tuksuva diskobiidi taustal laulab Mylene Farmer prantsuse keeles. /---/ Sharpi kõrval on mitu kasti Poola kassette. /---/ Paks Adi dressides ja nahktagis koll teeb suitsu ja näpib ekvalaiserit. /---/ Koll haigutab ja topib mu punase kümpa paksu rahapakki, kummi vahele ja sülitab kollase lögapläraka jääle, autoratta kõrvale. Ma tunnen, kuidas kotlet ülespoole tuleb, keeran kähku ümber ja põrkan vastu elektronkellaletti ja põiklen pohmellinägudest mööda ja kõnnin ja kõnnin, autode ja kastide ja äravahetamiseni sarnaste ahnete lõustade ja selle kõige vahel ja ei peatu enne, kui paistab määrdundoranž maja, mille otsale on joonistatud pseudokaart majasuuruse kirjaga ANNE 2. MIKRORAJOON.
Asukoht teoses
lk 67
