Päev pole öö ei ole. Kaarsilla juurest tudengite...

Kaarsilla juurest tudengite paadirallilt kajab megafonihäälega diskorimöla, see põrkab kõigilt majadelt vastu mu pead. Ma ei suuda eristada ühtegi sõna, see on ühtlane kaikuv optimistlik foon. Ma lükkan eemale värvitud nägude, maskide ja papist ninadega tüüpe. Ja mustadesse kilekottidesse pugenud tüüpe ja hundimaskidega tüüpe ja veest tilkuvaid madrusesärkidega tüüpe.

Ja ma jooksen mööda Rüütlit ja keeran Küütrisse, keldribaar ja plangud ja kukun vastu mingi auto külge (666? kas on), kui jõuan marksu maja eest puust tunnelist läbi, ehitusplatsist jälle edasi, ringiga raekoja taha. Ja korraga on väga õudne, sest ma tean, et see on raekoda, aga ma ei tunne seda absoluutselt ära. Ma näen apteeki ja roosakaid triipe ja lahtisi krohvilärakaid ja fassaadi ja tumedat kellatorni enda poole tormamas, suuremaks muutumas, vaatevälja täitmas ja ma näen neid nagu esimest korda elus. /---/

Ma keeran ümber ja jooksen teisele poole, üles, mingist mäest, tundmatust mäest üles, trepist üles, hingeldades, raagus puude vahele, selle lipuga tünni moodi tundmatu torni poole, üles, ja ma vaatan taevasse, võõrasse taevasse ja see taevas keerutab ennast ringi ja järsku lööb nagu elektrilöök läbi mu jalataldade otse kuklasse ja ma kukun puu alla maha, ja ma ei saa korraga millestki aru. /---/

– Ma arvan, sa oled minuga nõus, Juhan, Tartu ei ole nõrkade koht.
/---/
Ma vaatan neid planke ja katuseid ja Raekoja kell lööb veerandit ja kivisillutis lõhnab ägedamalt kui kunagi varem ja me kõnnime läbi paadiralli läbi Sinimandria juurde tagasi, vaikides.
/---/
Eespool kõrgub katlamaja triibuline korsten tinase taeva ja halli maa kohal. /---/

Tartus on nii kuradi umbne.
Teosest
lk 212–216