Olin 1965. aastal pärast Mordva laagrit sattunud kõigepealt tudengineidude seltskonda, kes enamasti olid filoloogid, ja nende kaudu ka Tartu Kirjanduse Majja ning kohvikukampadesse, kus aegapidi hakkas kujunema kümnendivahetusel kultuurielus tooni andnud boheemlaskond.
/---/
Ringkond, kuhu ma 1960. aastate lõpust kuulusin, oli parim, mida Soveto-Eesti 30. aastapäeva paiku kodumaalt leida sai.
/---/
Kohvikud ja restoranid, teatrid ja näitusesaalid, nn loomingulised laagrid ja jõukamate kaaslaste „salongid” – see oli maastik, kus me liiklesime. Armulood ja joomapeod, öid läbi kestnud vaidlused ja omavahelised sümpoosionid ettevalmistatud loengutega, legaalse ja illegaalse kirjanduse vahetamised kujutasid meie kollektiivset tegevust. Kindlamateks pidepunktideks Tartus olid Kirjanduse Maja Õpetaja tn 12, ülikooli kohvik ja klubi, Mülleri Sassi residents Kroonuaia tänaval, mis polnud küll mingi salong, vaid pigem joomapunker, ja 1969. aastast alates minu valveobjekt sõudekanali ääres, mida rahvasuu nimetas „Johnny putkaks”. Pärast Vahingute abiellumist lisandus nende salong Nõva tänaval.
/---/
Samast aastast meenub veel üks kohtumine. Istusin üksi Park-hotelli kohvikus ja timmisin konjakit, kui sisenes Mati koos mulle tundmatu härraga, keda ta tutvustas kui Mana toimetajat Hellar Grabbit. Jumal teab, mida viimasele tema tollased võõrustajad, parajad kollaborandid kõik, minust võisid olla jutustanud, igatahes Hellar oli väga kohkunud ja püüdis ainult pesapallist rääkida. Mati aga nautis mõnuga tema kimbatust.
Asukoht teoses
lk 321–325
lk 104–109
