Raekoja platsil oli hirmus rahvamurd. Ema tõstis meid järgemööda üles, et me üle rahva peade näeksime ajaloolist silmapilku. Kaugel üks mees kõneles, sõnu ei kuulnud.
Rahvas seisis tõsiselt ja nagu kirikus. Nende päevade sees löödi „vanal Jaanikesel“, nagu meil kodus Tõnissoni kutsuti, kiviga pea veriseks. Isa oli Tõnissoni mees. Rongkäigu õhtul jäime isaga koju, aga ema läks ülikooli aulasse miitingule. Korraga klirisesid meie aknaklaasid... neli akent löödi sisse ja maja lähedal olev latern löödi pimedaks. Ka sellist meeleavaldust oli, nii käsitas mõni vabadust.
Asukoht teoses
lk 31
