Tartust Pariisi ja tagasi. Kui Pallas Vene...

Kui Pallas Vene süütepommist hävis – sakslane oli ammu läinud –, tuli kooli käimasaamiseks peale korp! Ugala veel ka praeguse Rüütli Galerii majast ulualust otsida. Räämas katusealune – ikka seesama ruum, kus Ilbak Gailitile sülle istunud – sai siis Vardi ateljeeks, kus Kristjan Teder õpilastele natüürmorte sättis, hiljem oli see Püttsepa ateljee, assistendiks Johannes Saal, kelle õpetus õpilastele muidugi hoopis rohkem korda läks (siis sain ma esimest korda maalikunstiga kontakti, ütleb Viires) ja pärast seda maalisid siin, kunstifondi monumentaalateljees, veel Elmar Kits ja teised, nende teiste hulgas ka Louis Pavel, minu isa.

1990. aastal, kui oli näha, et Tartu kunstiühinguga mitte kuidagi enam asju ajada ei saa, otsustas Maalistuudio ühingust lahku lüüa. Selle stuudio olin mina Kongo pealekäimisel paar aastat enne seda asutanud, olime saanud Jakobi mäel Tegova koolis päris toredasti olla, aga siis ulatusid selle intriigipesa haarmed ka sinna ja uut ruumi oli tõesti hädasti vaja. /---/

Heldur Viires läks siis ühel kenal päeval raekotta „salanõuniku” (Linnar Priimäe) jutule ja ütles, et temal on üks unistus, et Tartu kõigi aegade kõige olulisemast ateljeeruumist, mis juba oma kolmkümmend aastat mitmesuguste bürokraatide valduses oli olnud, jälle ateljeeks saaks, ja nimelt selle ainsa Pallase maalitraditsioone järgiva ateljeekooli oma! /---/

Ateljee oli vaheseintega kolmeks jagatud, igas ruumis paar-kolm värvitud naist laisklemas (Viires: igavesti peenikesed kuradima mutid), nood olid kleenukese ja noore nõuniku häbemata mõtetest muidugi rabatud, aga nõunikuhärra ei teinud vastuväiteid kuulma, ütles veel Heldurile vaikselt: nendest saame ehk jagu, ning puksis mõne nädalaga mõned tarbetud kontorid korrus või paar allapoole – ning kindlustas endale nõnda koha ka eesti kunstiloos.


Teosest