Tartust Pariisi ja tagasi. Kui Heldur Viiresega...

Kui Heldur Viiresega Tartus Jaani kiriku ees jalutada, teeb ta tavaliselt juttu oma viiest vanglakuust kiriku vastas, endises Tartu vanglas.

Maja on nüüd korteriteks ümber ehitatud ning näeb väga viisakas välja, isegi luksuslik oma suurte akende ja paksude müüridega, ilus tartulik klassitsism.

Tookord, viiekümnendal, oli asi teisiti, aknad olid väikesed, välja neist ei näinud, noh, taevast ehk tükikese ja ühte puulatva, aga üldiselt oli see vangla mis vangla, pisikesed kongid puupüsti poliitvange täis. /---/

Kuidas nad Ülo Soosteriga samas kongis saanud olla ja pikalt maailma asju arutada, kuidas Soosteril õnnestus koridori suurest ahjust taskud sütt täis toppida ja kuidas nad siis kongis mitme nädala vältel ühele vineeritükile tuhandeid pilte joonistanud – õhulisi ja kergeid abstrakte, mis vastandusid masendavale ja julmale Nõukogude ajale tegelikult teravamaltki kui mõni poliitiline karikatuur või teiste kongikaaslaste katkematu mana.

Kui vineeritükk koos veel kustutamata söejoonistusega lõpuks vangivalvurile pihku juhtus, saadeti Sooster kartsa, tuli aga sealt ülejärgmisel päeval naerdes tagasi, ütles, et sai ometi natuke üksi olla ja mediteerida... nojah, talv oli juba möödas ja kartsapõrand mitte nii hirmus külm.
Teosest