Konrad Mäe ateljee. Kui Pallas vene...

Kui Pallas vene süütepommist hävis – sakslane oli ammu läinud –, tuli kooli käimasaamiseks peale korp! Ugala veel ka praeguse Rüütli Galerii majast ulualust otsida. Räämas katusealune – ikka seesama ruum, kus Ilbak Gailitile sülle oli istunud – sai siis Vardi ateljeeks, kus Kristjan Teder õpilastele natüürmorte sättis, hiljem oli see Püttsepa ateljee, assistendiks Johannes Saal, kelle õpetus õpilastele muidugi hoopis rohkem korda läks (siis sain ma siin esimest korda maalikunstiga kontakti, ütleb Viires) ja pärast seda maalisid siin, kunstifondi monumentaalateljees, veel Elmar Kits ja teised, nende teiste hulgas ka Louis Pavel, minu isa.

90. aastal, kui näha oli, et Tartu kunstiühinguga mitte kuidagi enam asju ajada ei saa, otsustas Maalistuudio ühingust lahku lüüa. Selle stuudio olin mina paar aastat enne seda asutanud, olime saanud Jakobi mäel Tegova koolis päris toredasti olla, aga siis ulatusid selle intriigidepesa haarmed ka sinna ja uut ruumi oli tõesti hädasti vaja. Ise olin Hollandis, minust polnud enam abi. Heldur Viires läks siis ühel kenal päeval raekotta „salanõuniku” (Linnar Priimäe) jutule ja ütles, et temal on üks unistus: et Tartu kõigi aegade kõige olulisemast ateljeeruumist, mis juba oma kolmkümmend aastat mitmesuguste bürokraatide valduses oli olnud, jälle ateljee saaks, ja nimelt selle ainsa Pallase maalitraditsioone järgiva ateljeekooli oma! Ja kujutage ette: keset tollast segast ja eelkõige ikka veel nõukogulikult nõmedat õhustikku tuli härra salanõunik – nii teda Goethe järgi pisut pilamisi kutsuti – kohe Viiresega kaasa ja vaatas kunagise Konrad Mäe ateljee üle. Ateljee oli vaheseintega kolmeks jagatud, igas ruumis paar-kolm värvitud naist laisklemas (Viires: igavesti peenikesed kuradima mutid), nood olid kleenukese ja noore nõuniku häbemata mõtetest muidugi rabatud, aga nõunikuhärra ei teinud vastuväiteid kuulma, ütles veel Heldurile vaikselt: nendest saame ehk jagu, ning puksis mõne nädalaga mõned tarbetud kontorid korrus või paar allapoole – ning kindlustas endale nõnda koha ka eesti kunstiloos.

Möödunud pühapäeval avatud (ja ateljees rohke veini ja luulega pühitsetud) Konrad Mäe Ateljee kevadine ülevaatenäitus, arvult umbes kümnes, näitab, nagu ikka, kindlat õppetaset, mõnd uut kujunevat annet ning vähemalt ühte väljakujunenud maalijakätt. Arvake ära, keda ma silmas pean...

Teosest
lk 152–153