Tuuline rand IV. Kõik see, mis...

Kõik see, mis Enn Tartu Ülejõe äärelinnaosas, iseäranis Pärmivabriku kandis nägi, oli midagi muud. Mitte ainsal I-b klassi poisil polnud tema arust säärastki kodu nagu Ruusna küla kõige vaesemal vabadikulapsel. Need polnud kodud, need polnud korterid need olid ühe aknaga, ilma pliidita, ainult algelise koldeauguga, nn. „keeduvõimalusega” toapugerikud. Doktor Ervin Iisopi korterit Tartu Tähtvere linnaosas võis koduks nimetada. Tema enda ja Paula kahele tibatillukesele üüritoakesele siin Tartu Ülejõel Künka uulitsa lõpus võis ehk hädapärast samuti korteri nime anda, olgugi et vesi tuli uulitsalt kaevust tuua ja solk tagasi õue solgiauku tassida, olgugi et väljakäik oli ümber mitme nurga minna hoovi peal, olgugi et korteril polnud sahvrit ega ühtegi riiulit-panipaika. Enamiku oma õpilaste toapugerikke tõrkus ta meel-mõistus aga nii koduks kui ka korteriks nimetamast, ja ometi polnud temagi ju lossis sündinud.

Teosest