Tuuline rand IV. Keeduvõimalus...

Keeduvõimalus...
See sõna ei käiks nii hinge peale, kui mitte ainult Tartu Ülejõe agulis, vaid kogu linnas oleksid keeduvõimalusega samad lood. On aga küllalt kohti – eriti teispool jõge –, kus mitte keedu-, vaid s e e d i m i svõimaluste pärast muret tuntakse. Kas on vähe inimesi, kes väliseltki vaadates kannatavad rasvumise, hea-parema üleliigse sisseõgimise all. Ja nad ei õgi mitte ainult toitu, nad koormavad endid ka maja või korteri liigselt paljude tubade liigse „k r a a m i - ga” –säärase luksusliku kraamiga, millel isegi m ö ö b l i nimetusest vähe on ning mida kabineti, magamistoa, saali, söögitoa jne. pähklipuust, tammest, mahagonist jne. g a r n i t u u r i d e k s kutsutakse. Saaremaal ei paistnud talle ühtede napid keeduvõimalused ja teiste liigne õgimine nii järsult silma (või polnud tal mahti seda pidalitõve-hirmu pärast vaadata), siin Tartus tundus talle aga paljude vaesus ja teiste liigne rikkus mingi ühiskondliku haigusena. Ja kuna seda nägi linnas ringi liikudes igal sammul, siis oli see hullem kui pidalitõbi Saaremaal. Pidalitõbi ajas Kaugatomal igale inimesele hirmu nahka, tohtrid sõitsid ratastega ringi ja uurisid iga tõvekahtlase välja. Keeduvõimaluste ja seedimisvõimaluste äärmiselt suurest, totrast, hullumeelsest vahest tingitud ühiskondlikku „pidalitõbe” Tartu linnas ei panda nagu üldsegi tähele – vähemalt mitte need, kes on võimu juures ja on kutsutud ning seatud seda tähele panema. Arstide tarkus selle haiguse vastu ei aita. Pedagoogid näevad tõbe – vähemalt oma hariduse poolest peaksid seda nägema –, kuid nendel puudub võim.
Teosest