Tõnissoni juures. Tõnisson oli enesele...

Tõnisson oli enesele ostnud Viljandi uulitsal vaksali külje all maatüki ja pääle ehitanud pika ühekordse maja läbikäidavate tubadega. Neis elasid Tõnisson ise, Ilves, Kõpp, Tõnissoni vend aednik Jüri ja siis veel sugulasi, teenijaid ja vennalapsi.

Kogu sel kaunis suurel maatükil oli kõik õieti poolvalmis, – taheti sinna ehitada ei tea mida kõike. Triiphoone oli olemas. Aga mis täielikult andis maa ilme, see oli saun. Niisugune saunaminek laupäeviti, see oli ikka pilt ja elevus kustki talust. Kõnniti särgiväel, tuldi välja punaste nägudega ja rõõmsalt, õu kajas pühapäeva jaoks end ettevalmistavast meeleolust, kaevu juures viskas maariides tüdruk vett Jürile, kes seisis higise näoga nagu teolt tulles ja vastavas kerges riietuses, hame eest lahti, ja pritsis tagasi.

Poolvalmis oli kõik sel õuel, prügi- ja telliskivihunnikud seisid sääl, jäänused endisest ehitustegevusest ja materjal tulevasteks plaanideks; sääl oli roikaid ja maakive, roovikuid ja teibaid, pesu lipendas nööridel ja umbroht, malts ja karuohakas kasvas aiaveerel segamini takjaga, sissetallatud teerajad viisid üle prügihunnikute aiavilja peenardeni ja vagude vahel seisis üksijäetud ader.

Kõik oli alles tulemas, kasvamas, kerkimas – pilt Tõnissoni asustamis- ja ehitamistungist, millest tema pärastine elu küllalt on tunnistust andnud.

Triiphoone ei olnud ju ka veel suurem asi, ei saanud ta kaugeltki võistelda linna põliste aednikkude omadega. Ta oli pigemini väikse mõisa jõudu mööda käiv katse, kuid hää oli siiski sääl kõndida, sest tema vaikuses ja soojas taimede lõhnaga täidetud ruumides oli ka seda, millest linnas ju puudust tuntakse, seda maa aroomi, mis täitis kogu seda asunikukrunti linna serval, kus tol ajal veel ei olnud Veerikut ega Karlova eeslinna, kust üle raudtee võis vaadata nurmedele ja metsatukkadele.

Teosest
lk 53–54