Tõnissoni juures. Tartu oli tol...

Tartu oli tol ajal kogu Eesti mõtte kandjaks, „Postimehe” toimetus lähtekohaks, millest läksid välja vaimsed voolud üle eesti keelt kõneleva maa. Postimehe lugejaskond oli suur, vanad sidemed köitsid tema külge asunikke kaugel Krimmis ja Siberis.

Tallinna oli nagu provints. Tõsi küll, Konstantin Päts oli sääl asutanud „Teataja”, mis tugevalt koondas eesti ollust sääl, õieti poliitiliselt lugema õpetas Põhja-Eesti rahvast, kuid domineeris ikkagi „Postimees”. Tal oli kord kavatsus olnud oma tegevust laiendada ka Tallinnale, kuid Dr. Kallas iseäranis ei olnud seda fairiks pidanud praegu alles käima pandud lehega hakata võistlema, olgugi et see propageeris „Postimehe” seisukohalt vastuvõtmatuid põhimõtteid. „Teataja” pidi olema Tartu versiooni järele majanduslik ja utilitaristlik, kuna Tallinnast jälle „Postimehele” ette heideti liiga pilvedel hõljuvat idealismi. Tallinnas oli silmapaistev teatav poliitiline pahempoolsus, säältpoolt heideti „Postimehele” ette jälle kirikluse ilmet.
/---/
Tagantjärele paistab veidi liialdatud olevat vastastikune mõttevahetus sääraste argumentidega. Tallinna oli patriootiline omas töös, oli eestimeelne tugevalt, kuigi Tartu maitsele ja tema vahest mitte avaliku väljaütlemiseni jõudnud separatistlikumale, seega eestilikumale joonele ei võinud meeldida rohkem ikkagi idast mõjustatud mentaliteet sotsiaalsete küsimuste käsitamises ja kontakt vene käremeelsema liberalismiga.
/---/
Tallinnas saadi õieti sagedasti lehe seisukohalt libedamini läbi kui Tartus. Meil tuli sagedasti kurta tsensori üle, meil tõmbas punane pliiats alaliselt maha. Kuid „idealistlik” Tõnisson ei lasknud sellest kuuldagi, et vene ametkonna juurde vene teid mööda peab kõndima. Mina isiklikult olin tõesti kõlblalt nii madalal astmel, et ma mõnedki veeringud oleksin ohverdanud, kui oleksin seeläbi trükki saanud lasta sõnu, mida ma mõnel silmapilgul hädatarvilikuks pidasin rahvale. Aga Tõnisson seisis vastu kui raud, punane näost ja vihane – ses suhtes ei olnud midagi pääle hakata.
Teosest
lk 47–50