Tõnissoni juures. Ma olin ainuke...

Ma olin ainuke Tartus, kel kahekordsed kraed olid! Palun! See on reeglist niisama väljakukkuv ja midagi muud olla tahtev nagu Pariisis oleksid imestust äratanud meie kottis püksid, kottis kuued ja kottis palitud ja saterkuued ja üldine väline näotus. Ja minagi seisin hotell Londoni uksel, tol ajal Barclay platsi ääres, mõni päev pärast siiajõudmist ja vaatlesin peaaegu õudusega täidetud võõrastava uudishimuga kirikutest tulevat rahvast, vanu ja iseäranis noori, kuidas nad kõik endid iga ilutunde vastu olid nagu pampudesse ja paunadesse mässinud, nagu vateeritud kuklid, kammitsas riidekihtide sees, millistest rätsepad ja õmblejannad omamoodi kaunidusresultaate olid saavutanud endiste moodude vaimu mitte aimates ja olles neid siiski petrifitseerinud. Film ei olnud veel maitset nivelleerinud, ühetaoliseks teinud, aga ka meie puuraijuja lühikest lambanahkset kasukat ja liikuvust soodustavat otstarbekohasust riietuses ei olnud tema kauniduse suhtes keegi näinud ega tähele osanud panna, et ka ses suunas omapära otsida, nagu muidu muudes talupojalikkustes.

Ja kui ma nii sääl võõrastemaja trepil seisatasin ja kogu seda musta ja halli kohmakat voori mööda nägin veerevat, siis oli mulle spontaanselt selge, kuidas nivelleerimistahe, mis ju igal enamusel sees, mind oma arvustuse alla peab võtma ja kuidas püsivustahe minus kord raskelt vastu paneb.
Teosest
lk 17–18