Haiged hinged. Olin seda hooneterühma...

Olin seda hooneterühma eemalt kaugelt juba näinud, mille rahvalik jube nimetus „hullumaja” kõlas ebamugavust sisendavalt. Seda suurt halli hoonet linna viimasel piiril kõrgete puude keskel võidi näha paadisõidul jõelt ja jalutuskäigul pargist teisel pool linna. Kuid siis viisid sa pilgu temast üle ja mööda ja ei tahtnud mõtetes temaga tegemist teha.
Niisiis peatusin ma tema ees, nägin kõrget väravat, mille kõrval oli luukauk. Hallid plangud mõlemal pool väravat olid samuti ebatavaliselt kõrged: kui seisaks keegi teise õlgadelgi, ei küüniks käed ikkagi mitte ülemisele äärele. Aknaluugist vaatas keegi välja, kui dr. Vassak tõmbas roostetanud kellatraati ja seespool helises räme tilin. Avanes uks väravas ja me astusime sisse.

Kuigi see linnaosa siin üldiselt oligi väga vaikne ja vaid mõni üksik maja piilus nagu kartlikult aedade vahelt, ennast nagu peites sellest kõrgest aiast ümbritsetud õudse naaberhoone eest, siiski oli nüüd veel palju, palju vaiksem. Olid järsku, kui uks iseenesest kinni vajus, hoopis ära lõigatud linna kaugest ebamäärasest hingamisest, mida moodustab vankrite tümin, autode huugamine, metalli login kivide vastu, hõiked ja nagu vaevalt märgatava alatoonina inimeste häältesegu vibreerimine. Siin vajusid järsku tundesse, et ära lõigatud on isegi vist kirikukellade kõla.

Nii pühalik vaikne oli siin kõrgete puude all, mis palistasid puhtaid kruusaseid radasid. Nende kõrval oli lillepeenraid ja rabatte, päikeselaigud lasusid raskete varjude kõrval ja teerajad viisid eemale jälle varjudesse või puhmaste heledaisse udutavaisse pehmustesse.
Teosest
lk 60–61