Ega need varemgi kuigi hõlpsad ei olnud, ma ei liialda, kui seda tööd oma latiposi-karjääri kõige keerulisemaks nimetan. Pärast teatrihoone hävimist ei olnud keset linna paiknevate varemetega jõutud veel midagi olulist ette võtta. Seda riiklikul tasemel – „vabatahtlikud” olid ilmselt hoone säilinud osa juurest minema kandnud kõik, mida vähegi viia andis.
Hiljem oli varemete vahel peale hakkide, tuvide, sisalike ja veel mitmesuguste elusolendite – ärgem unustagem rotte! – pesitsenud või ka pidu pidanud või lihtsalt ennast ihulistest hädadest kergendamas käinud vägagi suur hulk linnakodanikke. Oma kohalejõudmise olid võidukalt müüri- ja seinasäilmetele jäädvustanud ka „vabastajad”: vähemalt tosinas kohas võis lugeda kirju „Min net” ja tuntud kolmetähelist „võrrandit”.