Tarbatu Suurõpilat tuleks vist pidada universiteetide vasteks Maavallas. Tõsi, oli ka olulisi erinevusi. Näiteks et Suurõpilas oli ainult neli teaduskonda – rahvaluule, taimetarkus, sepatöö ja rohutarkused (ehk meditsiin). Rahvaluule oli neist kõige suurem ja tuntum, euroopalikus mõttes koondas see enda alla õigusteaduskonna, libateadused ja filoloogia (rõhuga viimasel). Rahvaluule teaduskonna eesmärgiks oli säilitada iidset rahvuslikku sõnavara, talletada esivanemate vaimuvaramut, ülistada rahvaluulet, õpetada regivärssi ja muuhulgas ka valmistada ette kohtunikke, sest Maavallas sai kohut pidada ainult Tarbatu Suurõpila rahvaluule kursuse lõpetamise tunniskirjaga inimene. Siinsed seadused koosnesid ju ainult vanasõnadest ja rahvatarkustest ning kuidas võikski keegi teiste üle kohut mõista, kui ta ei tunne esivanemate vaimuvara. Libateadusi oli õppinud minu armas Nellikene, see distsipliin tegeles libahuntide, marduste, pärglite ja muude seesuguste olendite olemuse ja käitumise seletamisega, ehkki sedagi rohkem läbi rahvaluulelise prisma.
Taimetarkuse teaduskond tegeles peamiselt kahe asjaga – palmikasvatamisega ja mugulauurimisega. Palmi kasvatasid nad Suurõpila talveaias, mis asus peatare tagahoovis, selline klaasist monstrum, mida üliõpilased sügiseti ja talviti hoolega kütsid. Palm sunnik ei tahtnud aga eriti kasvada, kippus känguma ja ka banaane andis sandisti. Teine botaanikute õppimissuund oli mugulakasvatusteadus, selle Maavalla püha toiduse igakülgne teaduslik uurimine. Muuhulgas olid Suurõpila botaanikud just need, kes kandsid hoolt Hiiemäe püha mugulapõllu eest, istutasid, muldasid, kobestasid, jorisesid loitse ja korjasid saaki, mida tasuta linnarahvale jagati. Püha mugulapõld asub Tarbatu Hiiemäel maalinna keskel ohvrikivi ees ja on ilmselt kõige püham paik Maavallas. Selle vagude vahel käiakse igavikulisi mõtteid mõlgutamas, närve rahustamas ja tänamas maapõue jõude toiduse eest, mis kunagi päästis selle rahva näljasurmast.
Sepatöö on teisisõnu tehnikateaduskond, mille üliõpilased on pidevas rivaalitsemises rahvaluule omadega. Korra aastas tehakse siiski vaherahu, see on sügiseti, mil ennemuistsete kommete kohaselt tulevad noored luuletajad seppadele rauda needma. Raua needmise nimeline tseremoonia toimub mõistagi Hiiemäel tõrvikute valgusel ja pärast seda valgutakse all-linna lõbustusasutustesse.
Ja siis oli veel kondisaagijate teaduskond, kust tulid rohutargad ja muu seda sorti tõug. Kui neil rahvameditsiin ja mõned posimised selged olid, lasti neid ka operatsioonilaua taha kätt harjutama. Nagu igal pool mujalgi Euroopas, on mõistagi meditsiiniteaduste studendid Tarbatus kõige suuremad tülinorijad ja riiukuked, nii et mõni viisakas asutus neid üle ukse üldse ei lasegi. Varemalt oli rohutarkade asemel Suurõpilas ennemuistsete aegade teaduskond, kuid kuna seda juba mitmed-setmed aastad ükski õpilane lõpetada ei suutnud, siis pandi see kinni. Põhjuseks olla väidetavalt olnud see, et lõpetamiseks pidi õpilane pähe õppima kõikide ennemuistsete adramaade nimed ja suurused, nii et jah...
Asukoht teoses
lk 116–117
