Suurõpila asub „Burgundia Kroonist” otse alla linna poole minnes umbes kümne minuti tee kaugusel. Jalutad mööda kena kraavikallast ja vaatad tumedas vees hulpivaid viimaseid jäätükke, mida kevadine päike üha sulatab, lähed üle kena Kungla silla, jõuad peagi linnaväljaku ja Laulukaareni, siis keerad aga õkva vasakule, läbi kena tammepargi Hiiemäe jalamil, satud kesklinna ärikvartalisse, möödud Ladina riigi suurlähetusest ja jõuadki väiksel künkal kõrguva Suurõpila peatareni, millest juba kaugelt annab tunnistust sisehoovil sirguv klaasist palmimaja. Just ühe priskema piibu popsutamise tee.
Peatare kujutab endast nelinurkset moodustist, mille iga külg on sisuliselt üks pirakas rehielamu tüüpi ehitis ja kus igas ühes asub üks teaduskond. Keskel, sisehoovis on palmitare ning selle taga suur rehekoda ehk akadeemilises mõttes aula. Aula pole aga nii suur kui Suurõpila saun, mis asub kohe selle taga ja külgneb taimetarkade teaduskonnaga. Saun on neil ehk isegi olulisem akadeemiline kogunemiskoht kui aula ja redupäeviti käivad nii õpilased kui õppejõud koos vihtlemas. Ma mõtlen, et nii ka naisõpilased ja meesõppejõud, ja selle koha peal saab minu fantaasia tavaliselt otsa. Lisaks asub peatare katuse all veel ennemuistsete aegade näitus ehk siis ajaloomuuseum, mis igasugu potikildude ja odaotste kõrval säilitab ka paari muumiat ja ühe koerakoonlase või sarviku luustikku. Teadlaste arvamused selle monstrumi päritolust lähevad lahku.
Asukoht teoses
lk 128
