„Vanemuise” radadelt. Vaikses Jaama uulitsas ...

Vaikses Jaama uulitsas Tartu kolmandas linnaosas asus see esimene eesti teatrikunsti keskus. Põliste puudega kaetud mäeveerul asetsevasse teatrimajja viis lai kõrge trepp – aukartustäratavalt nagu mõnesse pühakotta. Ja seda ta oligi paljudele.

Palju siirameelseid inimesi astus seda treppi mööda üles, et viia ja jätta sinna osagi oma päevamuredest või tuua sealt kaasa hingeliigutusi.

Leidus neidki, kes püüdsid alandada ja naeruvääristada lihtrahva õilsamaid tundeid. Saksa noorsugu oma üliõpilaste näol pidas otse nagu kohustuseks pärast igasuguseid joominguid ja trallinguid ka veel „Vanemuises“ mürgeldada, ja sageli otse etenduste ajal. Sellele ilusale eeskujule järgnesid ka mõned eestlased. Eesti Üliõpilaste Seltsi agaramad noored tegid vanale „Vanemuisele“ tihti sääraseid tülitavaid visiite. Nende hulgas olid aktiivsemad pastor Eisenschmidti poeg ja viimase kaasvõitleja Karl Menning.
Teosest