Seltsi liikmeile oli Wiera kohustatud ruumide eest andma ühe maksuta perekonnaõhtu kuus ja ka valgustama ruume. Muidu aga teenis selts puhvetiga, mida etenduse publik tarvitas ohtrasti.
Ka suure rahvapeo, mis toimus iga aasta augustikuus, korraldas Wiera oma tegelastega. Sissetulekud sellest läksid seltsile – peale õhtuse etenduse.
Need peod olid kujunenud traditsiooniliseks. Kõigilt teedelt voolas rahvast linna, ka raudteerongid olid tulvil. Muidu vaikne kolmas linnaosa muutus kirevaks ning elavaks.
Pidu algas kell kaksteist päeval ... suurtükipauguga, mida tehti jumal-teab kuidas – igatahes mitte suurtükiga –, kuni ühel mehel jalg ära lasti. Siis keelati see efekt.
Rahvapeo kavas pakuti kõike – võimalikku ja võimatut. Palaganist kuni teatrini. Loomulikku ja nõidust. Joosti, tantsiti, ja leidsid aset ka igasugused võistlused, nagu kotisjooks jne. Voolas ka märjukest tuju tõstmiseks.
Asukoht teoses
lk 19–20
