Tori hobune. Ma läksin esimest...

Ma läksin esimest korda ülikooli raamatukogu trepist üles, ma läksin nagu pühakotta.

Valmistusime soome-ugri filoloogia arvestuseks. Tellisin lugemissaali „Põhja ja itta” ja püüdsin keskenduda. Õhuke raamat oli üpris loetud. Uurisin püüdlikult uurali keelte süsteemi ega leidnud skeeme, millele viidati. Lõpuks taipasin vaadata lehekülgede numbreid – kaks lehte oli puudu! Nüüd alles märkasin, et need kaks keelte jaotusega lehte olid päris lohakalt välja tõmmatud, köite vahelt paistis narmendav leheserv. Vaatasin lolli näoga tühja kohta. Lõhutud raamatuid olin ennegi näinud ja mitte see ei vapustanud mind, aga ma olin ju ülikooli (!) raamatukogus ja uurali keelte skeeme vajavad ainult filoloogid, veel enam – ainult eesti filoloogid. Hoolimatult raamatuid lõhkuv inimene õpib filoloogiks... kes või mis teda selleks sunnib? Õppimiseks, ma mõtlen, lõhkujaid jätkub alati, selle üle ma ei juurelnud. Olla eesti filoloog Eestis pole ju eriti prestiižikas, ei suuri rahasid, ei väliskomandeeringuid, mis siis tõmbas siia nii omakasupüüdlikku inimest? Kas selline vanaaegne sõna üldse sobibki, on see omakasu? Sõna-sõnalt küll: tõmban lehe välja, saan selle omale kerge vaevaga, mugavalt kompaktne, garanteeritult vigadeta jne. jne. Aga miks sellise mõtteviisiga ei valitud perspektiivikamat eriala? Kui kaubandustudeng räägib oma huvist asja vastu, siis mõistan teda, saan aru, mille vastu ta huvi tunneb, aga filoloogi nii agressiivne huvi raamatu vastu oli mulle vapustav uudis. Istusin lugemissaalis nagu petetud naine, ehk küll petnud olin ennast ise: kes ütles, et see raamatukogu on pühakoda ja filoloogid ainukesed tõelised inglid!