Oli kord... Treffneri koolis aga...

Treffneri koolis aga oli alati ruumi. Kui ei olnud ruumi, siis tehti ruumi – kas uus klass juurde või suurem klassiruum – keegi ei tarvitsenud hariduslätte juurest januselt tagasi minna. Ja vanus ei olnud siin mingiks takistuseks. Seepärast näiteks tegi väikestele poistele ühes alamas klassis alati suurt nalja, kui pikk, täiskasvanud, habemes mees Aleksander Weinkauf, kes sessamas klassis õppis, kus need väikesed poisid, vabalt üle esimeste kõige madalamate laudade klassi astus. Ei, vanaduse pärast ei saatnud Treffner kedagi tagasi ja seepärast sai siit üliõpilaseks mehi, kes olid isegi üle kolmekümne aasta vanad. /---/

Treffneri kooli vormimütsiks oli harilik must koolipoisimüts, mida siis, kui noor korporant ta vastava märgiga pähe pani, nimetati „rebastekliks“. Treffneri koolimütsil olid peenikesed hõbepaelad ümber, alamates klassides üks pael all ääres, keskmistes klassides kaks paela all ääres ja ülemates – kolmes viimases klassis – üks pael all ning teine ülaäärel. Niisamasugused mütsid olid Saksa ajal olnud ka kroonugümnaasiumis, ainult kuldpaeltega, ja reaalkoolis punaste paeltega. Kui ma linna kooli tulin, olid nad reaalkoolis veel tarvitusel, gümnaasiumis aga enam mitte. Varsti aga tuli ka reaalkoolis vene vorm.

Vormimüts oli tol ajal Treffneri koolis sunduslik ja seda kandsid kõik õpilased. /---/

Kui ma kolme aasta pärast Treffneri koolist lahkusin, siis oli vormimüts alles täiesti tarvitusel, kadus aga hiljem ja igaüks kandis, mida ta tahtis, kuigi senine väike must müts üldiselt – vähemalt alamates ja keskmistes klassides – moodi jäi, ehk küll ilma paelteta. Tundus, nagu oleks Treffneri „akadeemia“ vormi kandmise kõrvaleheitmisega sammu temas valitsevas vabas korras edasi astunud.
Teosest