Tartu raekoda ei saa käsitleda irdse üksikobjektina. See on maja platsil, täpsemalt maja, millel on oma plats. Sirgete majaseintega kindlalt muust linnaruumist eraldatud plats kuulub raekoja juurde nagu selle maja eesõu.
/---/
Arvatakse, et plats oli siin juba muinasajal. Raekojahoone ise on järjekorras kolmas või neljas. Neid eelnenud variante tuleb ajaloo hämarusest pidevalt juurde.
/---/
Praegusele eelnenud Rootsi-aegne raekoda oli ehitatud 1693. aastal, purustati Põhjasõjas ning hävis lõplikult 1775. aastal Taaralinna suures tulekahjus. Uus raekoda sündis tuhast uue Tartu sümbolina, mis andis märksõnad ja koodid, pani aluse linna klassitsistlikuks kujunemisele. Hoone ehitati haavapuust parvele, ka parve joonise tegi hoone arhitekt. Soise pinnasega linnas ehitati majad traditsiooniliselt nii.
/---/
Mida edasi Emajõe poole, seda kitsamaks aheneb plats ja suuremaks muutub majade soov välja paista. Raekojale lähemal asuvatel klassitsistlikel hoonetel on veel malbed fassaadile liibuvad pilastrid, nii kuuletub Raekoja plats 8 (1786) oma vormikeelega veel täiesti raekoja vormilistele „ettekirjutustele“. Mida rohkem Emajõe poole, seda täidlasemaks paisuvad sambad ning küpsemaks ja eneseteadlikumaks muutuvad fassaadid. Küpsklassitsistlikud Raekoja plats 12 ja 16 (mõlemad 19. sajandi algusest) võiksid vabalt ise olla väljaku dominandid, kui neid poleks majaseinte ritta lükitud.
/---/
Stiilselt barokne on aga purskkaevu sillerdamine maja ees, just nagu ei algakski siit linnaväljak, vaid lõputute hekkidega salapärane park. Tundeline suudlejate skulptuurgi sobib baroki meelsusega („Suudlevad tudengid“; skulptor Mati Karmin, arhitekt Tiit Trummal, avati 1998). Tartu õukonnas on romantiline tundlemine alati suuremas hinnas olnud kui Tallinnas, kus kohe leidub keegi, kes selle varmalt rahaks teeb.
Asukoht teoses
