Juba 1891. aasta talvel hakkas Juhan Liiv väsimuse üle kurtma, mis teda tihti valdavat ja talt kõik elurõõmu ähvardavat ära võtta. Jutt kordus ja kordus ning läks ikka sagedamaks, vahel suikudes, vahel jälle päevakorrale kerkides. Siis äkki ütles ta ühel suvepäeval, et „Oleviku“ juurest lahkub. Meie hoiatasime ja keelasime teda. Ütlesime, et ta kavatsusest, vabaks kirjanikuks hakata, midagi ei või välja tulla, sest et vabal kirjanikul tookord mingisuguseid tulevikuväljavaateid ei olnud. Raamatuid osteti alles leigelt, lugejate ringkond oli väike, ja honoraarid nii imepisikesed, et neist keegi ei oleks võinud ära elada. Aga tema vaidles meile vastu, küll ta juba tööd ja leiba saavat, ja ei loobunud oma ettevõttest.
Ta lahkus tõesti „Oleviku“ juurest ja võttis enesele Hetseli tänavale väikese katusealuse toakese, kuhu elama asus. Koht oli väga luuleline ja ilus: akna all põlised puud ja linnakära kaugel, sest seal ligidal kivitatud tänavaid ei olnud. Teda ümbritses täielikult prügitamata Toome puiestik oma saladusliku kohinaga ja linnukooriga.
Asukoht teoses
lk 48–49
