Mesilased. Nad olid Vene...

Nad olid Vene väravast välja läinud, kõndinud üle pehkinud ja pajudega ääristatud silla ja ära keeranud.
/---/
Aguli kipakate osmikute vahel oli kummaliselt vaikne, vaid vahel heitis keegi talle kõõrdpilgu, suurte silmadega lapsed vaatasid küll endiselt ukseavades tema poole, aga ta tegi südame kõvaks. Ükski hoonetest ei paistnud tuttav ning ta kõndis üsna sihitult edasi, kiigates majade vahele, ega kusagilt midagi küünisarnast paista. Siit alates ei mäletanud ta üldse, kuhu nad läinud olid. Peter oli öelnud, et küün on kusagil Aruküla kandis, aga kuna ta Tartu geograafiat ei tundnud, siis oli tal asukohast üsna ebamäärane ettekujutus. Siin paistsid kõikjal vaid madalad majad, väikesed kõrvalhooned, ei ühtegi, mis oleks vastanud tema mälestusele.
/---/
Tee keeras aguli lõppedes väikese tiigi juurest ülesmäkke ning Laurentius tundis koha ära. Just seda kitsukest jalgrada mööda oli ta eile õhtul tulnud. Just siin oli ta kartnud, et näeb jõe kohal haldjakuningat. Praegu ta vaid muigas oma ebausklikkuse üle.
Ta rühkis edasi, väikeste poriste põllulappide ja üksikute puude vahelt välja, ning äkki paistiski mäekaldal küünitaoline maja, üksikuna, mahajäetuna. Ta ei näinud selle juures ka valvureid, ei ühtegi inimest askeldamas.
Teosest
lk 155–157