Üks sääraseist päevadest oli juunis – 23.–24., – kurb mälestuspäev, mil Tartu doomkirik kolmsada aastat tagasi langes tuleroaks. /---/
See kannatuslugu ulatab küll kaugele, õieti sada aastat varemasse ajajärku, usupuhastuse tulekusse, mille juubelit juunis nii pidulikult pühitseti. Tolleaegse pilditormi ajal pöördus ärritatud rahvahulk ka doomkiriku kallale, murdis sisse pääkiriku uksed, purustas pildid ja pühakute kujud, ei annud armu ka ristilöödud Õnnistegija kujule. /---/
Umbes 33 aastat oli kirikul rahu. Sääl tungisid venelased linna, ja kui viimane piiskopp oli välja saadetud, langes kirik ilma eestkostjata venelaste kätte. Järgnevast ajajärgust pole meil mingid otsekoheseid teateid, aga 1583. aastal linna tulnud poolakad jutustavad küllalt selgelt tema tolleaegsest seisukorrast. Kuigi ta väliselt veel oli ala hoidund ja müürid ning sambad veel täiesti koos seisid, pakkus ta sisemus siiski trööstitut pilti. Nähtavasti väärtehteid otsides olid hauad lahti murtud, laibad välja kistud, sisemus täiesti hävitatud, jumalateenistust ei saadud kirikus enam pidada. Sellest hoolimata jätab kirik siiski võimsa mulje. /---/
Kui rootslased Tartut ähvardasid, oli doomkirik poolakaile viljaaidaks. Kirik oli siiski veel niivõrd rahuldavas seisukorras, et hertsog Karl, kui ta Tartusse oli marssind, Poola kavatsust kirikut jumalateenistuseks korda sääda, teostada tahtis. Oma suures Tartule antud privileegis määrab ta Maarja kiriku saksa ja Jaani kiriku eesti jumalateenistuse jaoks, mida aga ajutiselt doome renoveerimiseni tuli pidada kloostrikirikus.
Aga lugu kujunes siiski teisiti. Linna kindlustamine oli tähtsam kui doome ehitamine, ja veel enne kui sellega oleks suudetud algust teha, algas 1602. a. lõpul linna piiramine poolakate poolt ning doomkirik sai veel suurema hävitamise osaliseks. Kuna kütteainetest puudus oli, siis käisid rootsi sõdurid linnaga halvasti ümber, nii mõnigi puumaja pidi selle all kannatama ja ka doomkiriku puuvärgist raiuti osade kaupa välja ning tarvitati seda kütteks, hoolimata raadi kaebustest lossikohtus. See oli pikaldane lagunemine, mida inimeste hävitustöö aina kiirustas. Nii langes doomkirik jälle poolakate kätte ning mis veel puuvärgist oli säilind, langes 23. juunil 1624. a. tuleroaks. Lossiteendrid olid, nagu raadi protokollidest selgub, jaanituld teind. Sädemed sattusid nähtavasti puuvärki ja mäda, nagu ta oli, võttis ta kergesti tuld ja kogu katus läks leekidesse. /---/
Seega sai tulekahju pöördepunktiks doome ajaloos. /---/
Arhitektuuri professorile Krausele tehti ülesandeks valmistada kava ülikooli päähoone jaoks. Ta esitas nõuetud plaanid ja ühes nendega ka kogu doomvaremete ülesehitamise kava. /---/
See plaan ei jäänd kahjuks ainult kavatsuseks, – raamatukogu hoone ehitamine teostati ja ühes sellega hävitati igaveseks varemete kõige suurepärasem osa. Koor oli ainus omalaadiline. /---/
Meie ei suuda saatusele küllalt tänulikud olla, et kõik need plaanid on jäänd teostamata, varemed doomest, ühest suurepärasemaist ehitusist päikese all, meie kodumaa kuulsus, oleks jäädavalt moonutatud ebapuhtal viisil, veel enam, vanast doomest poleks enam midagi järele jäänd, kui ainult mälestus. /---/
Nii on doomevaremed kuni koorini veel seni säilind, kui meie linna kaunim ilustus, varemeis esinev tunnistaja läind kultuurijärgust, mille säilitamine ja uurimine peaks meile olema aukohuseks, millele aga meie kahjuks veel seni mingiski suhtes pole suutnud järele jõuda.
Asukoht teoses
lk 193–196
