Kuhu ma lähen, mu järv? 2. kd. Kui valgete kleitide...

Kui valgete kleitide meri peahoonest väljus, tulid tema poole õnnitlejad rooside, nelkide ja gladioolidega, /---/. Aga ema, kes oli ta elu rikkunud, oli ülespuhvitud trollina kohal. Ema seisis seal Aimee suurpäeval ja järgnes õnnitlejatele jõeäärsesse söögikohta. Restoranis oli palju laudu, mille ääres istusid lilledest ja sugulastest ümber piiratud lõpetajad. Korraga algas äike. Selles oli midagi vabastavat. /---/

Ta lahkus peolt üksi, kui pidu tegelikult alles algas. Oli soe öö. Ta oli ainuke, kes mäkketõusvat tänavat mööda pikas valges kleidis üles läks. Ta oleks soovinud, et ta iial selleni ei oleks elanud – oma elu purunemise ööni, kui teised pühitsesid nooruse ja tarkuse linnas elu algust.
Teosest