Peegeldusi elurajalt. Minu statsionaaris õppivatest...

Minu statsionaaris õppivatest tuttavatest olid mitmed saanud eluasemeks vana populaarse ühiselamu Tiigi tänavas, mida kutsuti Tiigi intriks. Sessioonidel käies külastasin seda maja sageli. Häda oli mu sõpradel toiduga, õigemini toidurahaga. Stipipäevadel polnud elul viga, käidi siis enamasti Võru tänava õllekas. Ühel korral kutsuti ka mind kaasa. Juhtus istuma samas lauas vanahärra Oskar Luts, tudengipoiste vana sõber. Paistis olevat oma sõiduvees. Enda tutvustamisel sirutas välja käe, öeldes: „Mina olen ikka see va libekala.”

Kahjuks lõppesid need head päevad paljudel ruttu ja näguripäevadel tuli tihti leppida palja leivaga. Paaril talvel sain oma semudele mängida jõuluvana. Olin noil aastail ka jahimees, vahel õnnistati metsloomalihaga. Viisin poistelegi siis põdralihavorsti.

Kord, kui jälle poiste tuppa astusin, leidsin nad eest alasti ringi kargamas nagu noored kuradid. Kehad olid nad kokku määrinud elavhõbedasalviga. Nad vaesekesed olid kuskilt saanud külge satikad, millest see salv nad vabastas. Käidi saunas ja oldi jälle vormis.
Muidugi käis ka kuramaaž nagu muistegi. Kiruti Vene kondoome, mis vastu ei pidanud. Aga toa peale olid nad saanud kuskilt Prantsuse oma, õhukese ja elastse. Seda siis kordamööda kasutati, pesti, sopsutati tärklises, pandi jälle rinnatasku ja mindi.

Teosest