Nüüd, mil õppetöö hakkas koonduma alla-linna, oli nagu kahjugi jätta noid vanu radu. Kuigi nad praegu olid lumes, olid nad vajutanud endid temasse langenud lehtedest kirjudena, nagu ta neid oli näinud esimesel, teisel ja nüüd juba kolmandal sügisel. Muidugi oli talle samavõrra tuttav luminegi Toomemägi. Praegugi oli talv. Aga talvine Toomemägi ei jätnud temasse sellist jälge. Lumi oli ainult vaip, ainult kate, valge ja puhas küll, aga ikkagi vaid elutu, inertne ürp, mil puudus sellega, mida ta kattis, põhiline side, kui ta ei olnud just arktiline ja igavene lumi.
Tõsi, mõnest inimesestki jäi peamiselt meelde see, mida ta kandis, nagu poleks temas olnudki muud tähelepanuväärset. Teise juures ei lugenud ürp üldse, luges vaid ta ise. Piltlikult võis ju kõnelda lehekattestki. Aga millegipärast kuulus see Saali Toomemäega ühte nagu juuste või näovärv tema enesega. Silma pilutades võis ta praegugi pingutuseta näha sügiskirjusid mäekülgi halla hambamärki kandvatena, tuules liikvel lehtedega, mis kabisesid talla all eriskummaliselt ergutavalt. Kabisesid veel kevadelgi, ainult et nad siis olid pruunid, tallatud ja mullakarva, kuni vihm nad peksiski mulda. Ning siis virvendasid üleöö mäekülgedel pungade mesilasparved, vahakad, elujanused ja pimestavalt noored. Nõnda et seisid nende keskel nõutult, nõiutult ja koguni kaitsetult, tundes endas teedelagunemise põhjatust, samal ajal kui eksamid ootasid möödapääsematult järjekorda.
Asukoht teoses
lk 197–198
