All muruväljakul, valge maja ees võidutses aprillipäike, naeris ja sirendas, ning keegi ei suutnud tema säravale soojale sülelusele vastu panna, eriti mustendav maakamar mitte. See lausa sulas oma külmast tardumusest ja ta põuest nõrgusid suured helkivad pisarad. Akaatsiapuhmad majaesisel olid täis siutsuvaid varblasi nagu õiekobaraid. Eemal linna kohal helendas lõunapäike. Kuplid ja tornid kiirgasid, obeliskidena sirged ja taeva poole püüdvad. Võib-olla näis Hiljale sellepärast kõik nii kaunina, et ta oli esimesi päevi voodist väljas. Silm, mis paljude nädalate kestel oli pidanud leppima palati lageda lae ja seintega, neelas ahnelt avarat vaadet üle päikeseheleda võõra linna.
Asukoht teoses
lk 53
