Martinson, Alide:
Kevadpoolaasta suursündmuseks oli 1. mai, seda pühitseti tookord väga pidulikult. 30. aprilli õhtul algas tõrvikutega rongkäik. Kõik organisatsioonid kogunesid Aia tänavale maja number 46, ülikooli instituudi hoonete ette. Seal rivistati kõik üles neljakaupa neljas reas, käes tõrvikud. Kõige ees marssis alati Eesti Üliõpilaste Selts, kuna teised üliõpilasorganisatsioonid olid asetatud vanuse järjekorras. Rongkäik liikus Aia mäest alla ja see ei olnud mitte väga kerge, sest Aia tänav oli munakividest ja tütarlastel õhtuseks peoks jalas kõrgete kontsadega kingad. Siis liikusime raekoja ette, kus tervitati linnapead. Tavaliselt seisid kõrgemad linnahärrad raekoja trepil, nendele peeti tervituskõne ja laulsime Vivat et res publica: et qui illam regit. Edasi läksime ülikooli ette. Peahoone trepil seisis tavaliselt ülikooli rektor, kes meid vastu võttis, ja prorektorid ja muidugi mõned professorid ka. Neid tervitati samuti kõnega ja lauldi nendelegi Vivat academia, vivant professores. Siis liiguti edasi Toomemäele ja kõik põlevad tõrvikud pilluti Kassitoome orgu, kus need aegamööda kustusid. Seejärel oli kõigil organisatsioonidel kiire jõuda oma ruumidesse, kus algas maipidu. Terve öö olid uksed avatud, teiste organisatsioonide üliõpilased käisid üksteisel vastastikku külas ja see kestis tavaliselt ikka hommikul kella kuue-seitsmeni. Ja kui 1. mail oli ilus ilm, korraldati väljasõit mööda Emajõge paatidega Kvissenthali ja pidutseti edasi veel pool päeva. Õhtul oli jällegi ball, 1. mai ball „Vanemuises”, kus vaatamata suurele väsimusele tantsiti siiski hommikuni välja. /---/
Suvi oli Tartus väga vaikne, üliõpilane kadus tänavapildist. Tartus ei olnud ju siis üliõpilasühiselamuid, vaid elati möbleeritud korterites. Olid vanemad daamid, kellel olid suured korterid ja võib-olla majanduslik kitsikus, need üürisid kõik oma toad viimseni välja, elades ise kõige väiksemas nurgas. Selletõttu muutusid organisatsioonide ruumid, nagu ka Naisüliõpilasselts, nendele üliõpilastele, kes väljaspool Tartut elasid, otsekui teiseks koduks. Sinna võis alati sisse astuda, seal oli alati inimesi, seal oli raamatukogu, seal oli lugemislaud, mida sai igaüks kasutada. Kogu seltskondlik tegevus toimus tookord organisatsiooni ruumides. Organiseerimata üliõpilane, „metsik”, nagu tookord nimetati, jäi kõigest sellest eemale. Nii kestis see lõbus üliõpilaselu edasi.
„/---/ Meie ei saa siin midagi teha, meie ei saa võimu vastu, meie võime olukorda ainult halvendada.“ Selle jutu peale läksime meie väga rahulikult ülikooli peahoonest välja ja Raekoja platsile, kuhu oli kogunenud juba palju üliõpilasi. Seal oli ka politsei.
Politseikomissariks oli Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane August Juhani, jurist, minu kaasaegne ülikoolist. Tema oli vist mõnele EÜSi poisile kõrva sosistanud: kui politsei tuleb laiali ajama, laulge hümni, pidevalt. Hümni ajal peab politsei võtma valvelseisaku ja ei tohi liikuda. Ja nii me tegimegi.
Asukoht teoses
